2023 Autor: Christine Andrews | [email protected]. Viimati modifitseeritud: 2023-05-21 09:39
Pjotr Ivanovitš Maggo sai kuulsaks kui üks kuulsamaid režiimi timukaid. Ta sündis 1879. aastal jõuka Läti põllumehe peres. 1905. aastal osales ta mässu mahasurumisel. Just siin sai ta esmakordselt teada, mis on karistuseta kuritegu.
1918. aastal astus Maggo bolševike parteisse. Nad ütlevad, et ükski ideoloogia teda ei köitnud, ta otsis lihtsalt kohta, kus saaks näidata oma olemust ja mitte saada selle eest vanglakaristust.
1919. aastal sattus Maggo tšekka karistusüksusesse. Dzeržinski valveüksus viis hukkamised läbi ilma eelneva kohtuprotsessi ja uurimiseta. Siin näitas ta end "suurepärase töötajana", nii et juba järgmisel aastal määrati ta Lubjanka vangla juhiks. Ametikoht oli kõrge ja ta ei pidanud enam timuka ametit võtma. Kuid Maggo armastas seda äri, nii et ta jätkas saatuse "otsustamist" oma kätega.
Seejärel viidi Maggo üle eriülesannetega töötajaks OGPU komandantuuri. Siin jätkas ta ka hukkamist. 1936. aastal tulistas ta isiklikult Zinovjevit ja Kamenevit.
Režiimi teenistuse 20 aasta jooksul tulistas ta isiklikult üle 10 tuhande inimese. Ustava teenistuse eest autasustati teda kahe Punase Lipu ja Lenini ordeniga.
Paljud, kes tegid sama tööd nagu Maggo, läksid hulluks. Psüühika ei suutnud neid õudusi taluda. Maggo oli tugeva vaimse tervisega mees. Miski ei raputanud ta meelt ja kuni päevade lõpuni jäi ta vaimselt terveks.
Maggo suri loomulikku surma maksatsirroosi tagajärjel 1941. Surnukeha tuhastati ja timuka tuhk saadeti Novodevitši kalmistu aukohale. Keegi igal aastal Maggo haua monumendi juures uuendab punaste tähtedega kirjet "TÖÖTAJA".
Maggo ei olnud režiimi toetaja, ta oli lihtsalt barbaarse hingega mees. Ta sattus revolutsiooniliste sündmuste keerisesse ja suutis enda jaoks maksimaalset kasu saada. Ta suri suure lugupidamisega, tundmata kahetsust toimepandud kuritegude pärast.